“Kas see on sinu elu?”

Ma külastasin oma sõbrannat, kellest teadsin, et ta on kristlane. Ma ei olnud teda kaua tundnud, aga meid ühendas “Päevasõna” lugemine. Ta oli rääkinud mulle õnnistusest, mida ta kogu maailmast pärit mõtiskluste lugemisest saab.

Tema laual lebas “Päevasõna” eksemplar ning äkki pani ta käe pühalikult selle peale ja küsis minult otse: “Kas see on sinu elu?” Tema küsimus pani mind endalt küsima, kas Jumal tähendab mulle kõike.

Hiljem mõtisklesin ma oma pühendumise sügavuse üle. Kas Jumal on tõesti minu elu või ainult selle osa? Kui palju aega veedan ma Jumala ligiolus? Kas Jumal on surutud mõne minuti sisse hommikul ja taas enne seda, kui ma magama lähen? Kas ma küsin Jumalalt nõu, kui oma tulevikku kavandan? Mõned vastused nendele küsimustele panid mind ebamugavalt tundma ja sõbranna küsimus sundis mind järele mõtlema.

Ma tahan, et mu elu oleks “koos Kristusega Jumalas” (Kolossa 3:3) ja mitte seda, et Kristus oleks mu elu osa ainult siis, kui see on mulle mugav. Järgmine kord, kui küsitakse: “Kas see on sinu elu?”, tahan ma vastata kogu südamest: “Mulle on elamine Kristus.”