Vältimatu arm

Lugege Laul 139:1-18

Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?

Rooma 8:31
Jumal on meie poolt! Ma mäletan esimest korda, kui ma seda tõde tõeliselt mõistsin. Ma olin hiljuti mahajäetud noor naine, kes elas esimest korda üksinda. Hingeliselt rõhutuna istusin ma napilt sisustatud korteris enam kui tuhande miili kaugusel perekonnast ja sõpradest – õnnetu, alandatud ja täis hirmu.

Ent kogu selle hirmu, ärevuse, häbi ja viha keskel kuulsin ma, et Jumal ütles 139. Laulu kaudu: “Kas sa arvad, et ma ei tea? Kas sa arvad, et ma ei hooli? Kas arvad, et sa ei saa oma tulevikku minu kätte usaldada? Sulle piisab isegi selles minu armust.” (Vaadake 2. Korintose 12:9.) Ja aeg tõestas, et see on tõsi. Jumal ja Jumala rahvas aitasid mind sellest võitlusest ja kaotusest läbi.

Ma mõtlen, et ka apostel Paulus kuulis Damaskuse teel samasugust sõnumit. (Vaadake Apostlite teod 9:1-19.) Paulus hakkas nägema ja ütles, et “kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud” (Rooma 8:37). Mitte miski ei saa meid lahutada Jumala kõigevägevamast juhtimisest, headusest ja toetavast armastusest.

Palve

Püha ja auline Jumal, aita meid otsida Sinu tahtmist ja kuulata Sinu häält. Me palume, et oleksime vaimus ja tões Sinu omad. Aamen.

Päeva mõtisklus

Kõik, mis me teeme, teenib ära Jumala tähelepanu ja kõik meisse puutuv on Jumala hoole all.

Palve tulipunkt

Mahajäetud abikaasad.

Laul 139:1-18
Jumal on kõikjal ja teab kõik

1Laulujuhatajale: Taaveti laul.

Issand, sa uurid mind läbi
ja tunned mind.

2Sina tead, millal ma maha istun
ja millal ma tõusen;
sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.

3Sa mõõdad ära mu käimise
ja mu pikali-olemise,
ja kõik mu teed on sulle tuttavad.

4Sõna ei ole veel mu keelel,
kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.

5Tagant ja eest sa ümbritsed mind
ja paned oma pihu mu peale.

6See tundmine on minule imeline,
see on liiga kõrge,
et saaksin sellest jagu.

7Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest?
Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?

8Kui ma astuksin taevasse,
siis oled sina seal;
kui ma teeksin endale aseme surmavalda,
vaata, sina oled seal!

9Kui ma võtaksin koidutiivad
ja asuksin elama viimse mere äärde,

10siis sealgi su käsi juhataks mind
ja su parem käsi haaraks minust kinni.

11Ja kui ma ütleksin:
"Katku mind pimedus
ja valgus mu ümber saagu ööks!",

12siis pimedus ei oleks pime sinu ees,
vaid öö oleks nagu päev,
pimedus oleks otsekui valgus.

13Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus.

14Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi.

15Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.

16Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas.

17Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal!
Kui väga suur on nende arv!

18Kui ma hakkaksin neid ära lugema,
oleks neid rohkem kui liiva.
Kui ma ärkan,
olen ma alles sinu juures.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.