Sõna ja teoga

Lugege Iiob 2:11-13

Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega.

Rooma 12:15
Ma olin ühe oma lähedase pärast sügavalt mures. Hall, sajune, pideva vihmasajuga ilm pani mind ennast veel halvemini tundma.

Kui ma töö juures akna ääres seisin ja nuuksusin, tuli üks töökaaslane minu juurde. Ta ütles mulle, et kõik saab korda. Need sõnad ei lohutanud mind. Tegelikult tundsin ma ennast veel halvemini. Veidi hiljem tuli veel üks inimene mu juurde. Mind kannatamas nähes ei öelnud ta sõnagi, vaid lihtsalt embas mind ja seisis mu kõrval. See vaikne sümpaatia ja empaatia mõjusid mulle palju rohkem kui sõnad.

Ta tegi seda, mida apostel Paulus soovitab: “Nutke nutjatega” (Rooma 12:15). Tänased salmid, milles Iiobi sõbrad koos temaga nutsid, meenutasid mulle, et lohutussõnad võivad olla tähtsad, kuid on olemas veel teine viis trööstida – lihtsalt olla üheskoos vaikselt.

Palve

Kallis Issand, tänu Sulle lohutuse eest, mida Sa meile sõprade kaudu saadad. Aita meidki olla tundlikud teiste valu vastu ja neid raskustest läbi aidata. Aamen.

Päeva mõtisklus

Kumba ma peaksin täna valima, et Jumala armastust ja lohutust näidata, kas sõnad või teod?

Palve tulipunkt

Keegi, kes muretseb lähedase pärast.

Iiob 2:11-13
Iiobi vagadus pannakse proovile

11Kui Iiobi kolm sõpra kuulsid kogu sellest õnnetusest,
mis teda oli tabanud, siis tulid nad igaüks oma kodupaigast:
teemanlane Eliifas, suhiit Bildad ja naamalane Soofar; ja nad
tulid kokku, et minna temale kaastunnet avaldama ja teda
trööstima.
12Aga kui nad eemalt oma silmad üles tõstsid, siis nad ei
tundnud teda. Ja nad tõstsid häält ning nutsid, ja igamees
käristas oma kuue lõhki ning riputas enesele vastu taevast
tuhka pea peale.
13Siis nad istusid maas koos temaga seitse päeva ja seitse
ööd, ja ükski ei rääkinud temaga sõnagi, sest nad nägid, et ta
valu oli väga suur.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.