Tuhkapäev

Lugege Jeremija 30:1-10

Nõnda räägib Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: Kirjuta kõik sõnad, mis ma sulle olen rääkinud, enesele raamatusse!

Jeremija 30:2
See kirjakoht Jeremija raamatust meenutab mulle, kui lühike võib meie mälu olla. Pöörde ajal räägib Jeremija Issanda nimel oma rahvaga. Aga enne Jeremijale sõnumi andmist käsib Jumal prohvetit: “Kirjuta see kõik raamatusse.” Kas tõesti unustaksid inimesed neid vägevaid lootusesõnu, mille nad sellise sügava kurvastuse, hirmu ja valu ajal saavad?

Ent rahu ja õitsengu ajal unustame kiiresti mineviku-katsumused. Selline unustamine on siiski ohtlik, sest see lubab meid mõelda, et oleme iseseisvad ja suudame oma elu juhtida. Mõnikord võime ka meeleheite ja kannatuste ajal unustada lootuse ja Jumala kinnituse, et meie praegune olukord ei tähenda lõppu.

Paastuaeg tuleb igal aastal ajana, mis aitab meid meenutada. Me mõtleme oma Jumalale, kes teab Kristuse kaudu, mida tähendab kannatada ja kes tuleb meile me kannatustes lootust pakkuma. Jüngriks olemine tähendab meeles pidada, et järgida Jumalat on kuulda kannatuste nuttu ja pakkuda lootust, mida saab ainult Jumal tuua, meeles pidada, et rahu ei ole midagi sellist, mida me iseseisvalt saavutame. Las käesolev paastuaeg olla igaühele meist selline aeg.

Eric Burton-Krieger (Tennessee)

Palve

Kallis Issand Jumal, aita meid täna meenutada Sinu ligiolu nendega, kes kannatavad ja nendega, kes on terved. Aamen.

Päeva mõtisklus

Pidage meeles Jumala armastust ja olge tänulikud.

Palve tulipunkt

Need, kes on unustanud Jumala armastuse.

Jeremija 30:1-10
Tõotus vangipõlve lõpetamiseks

1Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt; ta ütles:
2"Nõnda räägib Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: Kirjuta
kõik sõnad, mis ma sulle olen rääkinud, enesele raamatusse!
3Sest vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma pööran oma
Iisraeli ja Juuda rahva vangipõlve, ütleb Issand, ja ma toon nad
tagasi maale, mille ma andsin nende vanemaile, ja nad pärivad
selle."

4Ja need on sõnad, mis Issand rääkis Iisraeli ja Juuda
kohta,
5sest nõnda ütleb Issand:

"Me oleme kuulnud hirmukisa;
on kartus, aga mitte rahu.
6Küsige ometi ja vaadake:
kas meesterahvas sünnitab?
Mispärast ma näen iga meest
käed puusas nagu sünnitajal naisel,
ja mispärast on kõik näod
muutunud kahvatuks?
7Häda! Sest see päev on suur,
sellesarnast ei ole.
See on Jaakobile ahastuse aeg,
aga ta päästetakse sellest.

8Ja sel päeval, ütleb vägede Issand, ma murran ikke su
kaelast ja kisun katki su köidikud; ja muulased ei pane neid
enam teenima,
9vaid nad teenivad Issandat, oma Jumalat, ja Taavetit, oma
kuningat, kelle ma neile tõstan.

10Aga sina, mu sulane Jaakob,
ära karda, ütleb Issand,
ja Iisrael, ära ehmu!
Sest vaata, ma päästan sind kaugelt
ja sinu soo nende vangipõlvemaalt.
Jaakob tuleb tagasi
ning elab rahus ja muretult,
ilma et keegi teda hirmutaks.

Loe Piibel.net lehel

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.