Hommikueinet ei olegi?

Meie koguduse suurürituse hommikul ärkasime hilja. Ennast valmis seades otsustasime abikaasaga, et hoiame aega kokku ja läheme teel kirikusse kusagile sööma.

Kui lapsed autosse läksid, olid nad kurvad. Lõpuks hakkas kõige väiksem nutma. “Te ei andnudki meile süüa,” ütles me viieaastane tütar.

Kui mu abikaasa ütles talle, et me läheme kirikuteel kusagile sööma, hakkasin ka mina rääkima ja küsisin: “Kallis, kas me oleme teid kunagi ilma söömata jätnud?”

“Ei,” vastas ta. Kui laps sai aru, et me anname talle alati süüa, kuivatas ta pisarad ja läks õnnelikult kirikusse.

Tema hirm nälga jääda meenutas mulle minu osadust Jumalaga. Palju kordi olin ma kurb või hirmul, et Jumal ei ole mu palveid kuulnud, minu vajadust näinud või mõistnud, et ma olen näljane. Kui mulle tundus, et Jumal on mind unustanud, hüüdsin minagi nagu mu tütar appi.

Ma õpin usaldama, et Jumal tõotab, et ta ei jäta meid kunagi maha ega hülga meid. Ükskõik, kas me seda näeme või mitte, tegutseb Jumal alati meie heaks.