Samuti Jumala inimesed

Ma sain aru inimeste reaktsioonist minu vastu – riivavaid pilke, minu läheduse vältimist. Nagu teisedki ootasin ma kardioloogi ooteruumis. (Mul oli hiljuti olnud südameatakk.) Aga minu oranž vangirüü, käerauad ja kaks relvastatud valvurit ei aidanud mind teiste hulka sobituda. Siis astus sisse vanem naiste-rahvas, naeratas ja ütles: “Jumal õnnistagu. Ma loodan, et teil läheb hästi.“

Ma vastasin: “Kõik on korras.” Äkki asendus mu ärevus rahuga. “Tänan teid,” lisasin ma.

Hiljem vanglasse tagasi suunduvas bussis mõtlesin ma sellele, kuidas see üks inimene vaatas väliste märkide taha, mille järgi ma olin teisejärguline, ja nägi sedasama inimest – inimest, kes olles kindlasti üks Jumala omadest, oli paljudel viisidel inimperekonnast võõrutatud. Võib-olla oli põhjuseks lihtsalt see, et ta nägi võimalust teha head.

Apostel Paulus meenutab meile, et kristlastena oleme kutsutud näitama hoolivust ja vastutulelikkust teiste, eriti puudustkannatajate ja “madalamal astmel” olijate suhtes. Kuigi sellised teod ei tarvitse alati tulla loomulikult, saab meie eriline jõupingutus jätta inimeste ellu märkimisväärse ja kestva mulje. Nii juhtuski minuga.