Jumalast rõõmu tundes

Lapsena meeldis mulle oma vanaema juures käia. Ta elas meist nelja sõidutunni kaugusel, aga kui me kohale jõudsime, ootasid meid alati värskelt ahjust võetud kaneelirullid. Ma kujutan ennast vendadest-õdedest ümbritsetuna tema köögilaua ääres istumas, sulatatud suhkur põskedelt alla tilkumas.

Me armastasime oma vanaema, aga esimene asi, mida me peale kaneelirullide lõpetamist teha tahtsime, oli vanaema sõbrannale Ruthile külla minna. Ruth oli naljakas ja meile meeldis temaga aega veeta. Täiskasvanuna mõtlen ma mõnikord nendele külas-käikudele ja sellele, mida võis vanaema tunda, kui me Ruthi juurde tormasime. Kas ta oli kurb? Kas ta mõtles, et me armastame Ruthi rohkem kui teda? Tõde oli selles, et me armastasime vanaema, aga arvasime, et Ruthi juures on lõbusam.

Kahjuks tunneme me mõnikord ka Jumala puhul sedasama. Me armastame Jumalat, aga päevatoimetused tunduvad lõbusamad, seepärast veedame temaga vähem aega. Nüüd sooviksin ma oma vanaema veidi kauem külastada, aga teda pole enam. Ent Jumal on olemas ja nagu meie vanaema, igatseb temagi meiega aega veeta. Jumal tahab ka teiega aega veeta.