Loodusõnnetus

Lugege Laul 46:1-5

Ole mulle armuline, Jumal, ole mulle armuline, ... ma kipun su tiibade varju, kuni õnnetus möödub.

Laul 57:2
Aeg-ajalt raputavad maailma võimsad maavärinad, hiidlained, orkaanid ja tulekahjud. Need põhjustavad sageli tuhandete surma. Hiljem püüavad paljud selgitada neid traagilisi sündmusi kui Jumala karistust, teised aga esitavad klassikalise küsimuse: Miks? Ka laulik võitles raskustega, kirjeldades elu pimeduse ja meeleheite kaudu, aga samuti lootes Jumala lunastusele ja ohust pääsemisele.

Tegelikult saab see Laul olla ka meie palve eluraskuste keskel. Me tahame, et keegi mäletaks meie tõotust. Me tahame kindlustunnet, et me ei ole unustatud, vaid Jumal tuleb meile appi.

Meie maailm ei ole kunagi vaba õnnetustest, kuid isegi elutormide keskel võime olla kindlad, et Jumal ei unusta abivajajaid. Ja ka meie saame minna appi neid päästma.

Palve

Universumi Issand, me palume, et Sa oled meie tragöödiate keskel meiega ja lohutad meid. Toeta ka meid, kui me aitame teisi. Aamen.

Päeva mõtisklus

Isegi kui me tunneme, et oleme hüljatud, on Jumal meie valus meiega.

Palve tulipunkt

Inimesed, kes teevad pärast loodusõnnestust taastamistöid.

Laul 46:1-5
Jumal on varjupaik ja abimees

1Laulujuhatajale: Korahi laste laul; neidude häälele.

2Jumal on meie varjupaik ja tugevus,
meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav.

3Sellepärast me ei karda,
kui maa liiguks asemelt
ja mäed kõiguksid merede põhjas.

4Möllaku ja vahutagu tema veed,
värisegu mäed tema ülevusest!
Sela.

5Jõgi oma harudega rõõmustab Jumala linna
ja Kõigekõrgema pühi elamuid.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.