Head naabrid

Sellest hetkest alates, kui me sisse kolisime, teadsime, et meil tuleb naabritega raskusi. Nad vaidlesid valjusti, nende koerad haukusid ja nende muusika lärmas tundide kaupa.

Kuigi me palusime, et nad vaiksemalt käituksid, provotseerisid meie palved vaid neid rohkem lärmi tegema. Nende elustiil ja väärtushinnangud erinesid meie omadest ning tundus, et me ei suuda mingil moel lõhet ületada. Seepärast otsustasime neist distantseeruda.

Nädalatest said aastad. Väsinud ja närviline, küsisin ma Jumalalt: “Miks mu palvetest ei piisa? Kas see olukord ei muutu iial?” Häirituna otsisin ma Pühakirjast vastust. Ma sattusin Jeesuse manitsusele: “Armastage oma ligimest nagu iseennast” (Matteuse 22:39). See salm oli tuttav, aga oma närvilisuses ja vihas olin unustanud, et ka need naabrid on Jumala omad nagu mina. Jumala sõnad tungisid tol päeval mu südamesse, meenutades mulle, et ma ei peaks ainult käske kordama, vaid ka nende järgi elama.

Mu naabrid ei muutunud, aga minu suhtumine nendesse muutus ja me suutsime nende kõrval rahumeelselt elada.