Aitäh sinepi eest

Kui mu vanim tütar oli viiene, õppis ta laua ääres toidu eest tänama. Ta alustas nii, nagu me ootasime: “Tänu sulle, Jumal, selle toidu ja vanaema ja vanaisa eest.” Siis jätkas ta, vaadates laua peale ja lisades: “Tänu sulle sinepi ja hapukurkide ja saia ja taldrikute...” Kuigi ma leidsin alguses, et see on tore nali, mida sõpradega jagada, mõistsin ma äkki, kui tähendusrikkad ta sõnad tegelikult olid.

Maailmas, kus paljudel perekondadel napib toitu, kaasa arvatud minu kogukonnas USA-Mehhiko piiril, on nendel meie hulgast, kes suudavad toitva eine lauale panna ning kellel on armastavad sõbrad ja pereliikmed, sügav põhjus olla tänulik. Isegi asjad, millest me mööda vaatame või mida me loomulikuks peame – maitseainetest puhastusvahenditeni – võivad olla teistele palju hinnatud luksus.

Ma mõistan, kui tähtis roll on kohalikel toidupankadel, kes haigetele või vaestele toitu viivad või valmistavad, andes oma panuse muudele heategevusorganisatsioonidele, kes aitavad näljaseid toita. Ma püüan ka edaspidi hinnata mitte ainult “suuri õnnistusi” minu elus, vaid ka väikseid ande, mis muudavad mu päevad värvikaks ja eriliseks.