Ükskõik, kus me oleme

Lugege Luuka 15:11-24

Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest?

Laul 139:7
Võõras lausus kolm sõna. See, mis ta ütles, meenutas mulle Jumala kohalolu isegi raskes depressioonis, millesse ma olin langenud. Ma püüdsin läbi pisarate naeratada. Ma maksin oma veinipudeli eest ja lahkusin poest, kartes, et mees võib näha emotsiooni, mis ta sõnad äratasid. Ma ei oska kirjeldada, kuidas ta välja nägi, sest ma ei vaadanud ta poole hirmust oma häbi näidata. Aga ma mäletan ta sõnu: “Jeesus armastab sind.”

Alguses tahtsin ma talle vastu nähvata: “Ma tean seda isegi.” Mu isa oli ju pastor. Ma ei olnud alati see õnnetu ja armetu inimene, kelleks ma olin muutunud, ostes alkoholi oma valu uputamiseks. Kas ta tundis ära mu ennast hävitava seisundi? Kas ta mõistis oma sõnade sügavust? Nende kaudu kutsus Jumal mind tagasi.

Järgmise kolme aasta jooksul mõtlesin ma sageli mehe sõnadele. Kogu selle aja ootas kannatlik Jumal mind. Ma hakkasin palvetama, Pühakirja lugema ja jumalateenistustel käima. Tol hetkel, kui ma pöördusin kodu poole, oli Jumal minuga, et mind üles tõmmata, mu enesehinnangut taastada, armastada mind selles segaduses, milleks ma olin oma elu teinud, ja tuua mind tagasi teele, “mis viib ellu”. (Vaadake Matteuse 7:14.)

Rachel Noles (Florida)

Palve

Kallis Issand, tänu Sulle Sinu kohalolu eest ja Sinu hääle eest, mis kostab meieni igal pool, kus me oleme. Aamen.

Päeva mõtisklus

Kõik, keda me kohtame, peavad saama kinnitust Jumala armastusest.

Palve tulipunkt

Kadunud pojad.

Luuka 15:11-24
Tähendamissõna kadunud pojast

11Jeesus ütles: "Ühel inimesel oli kaks poega.
12Ja noorem neist ütles isale: "Isa, anna mulle kätte see osa
varandusest, mis saab minule!" Ja isa jagaski varanduse nende vahel.
13Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning
reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades
ohjeldamatult.
14Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange
nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema.
15Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see
saatis ta oma väljadele sigu hoidma.
16Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja
ükski ei andnud talle.
17Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: "Kui palju palgalisi on mu
isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga!
18Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle:
"Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees,
19ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu
üht oma palgalistest!""
20Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles
kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja
langes poja kaela ja andis talle suud.
21Aga poeg ütles isale: "Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja
sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!"
22Ent isa ütles oma sulastele: "Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja
pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga
23ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad,
24sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli
kadunud, ja on leitud!" Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.

Loe Piibel.net lehel

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.