Imetledes

Väljasõit, millest ma mõni suvi tagasi osa võtsin, toimus ümbruses, mis pakkus mägesid, metsi ja järve – suurepäraseid kohti, mida avastada ja Jumala imelist loodut nautida. Kui me oma esimest lõunat sõime, pakkus meie laagrijuht, et võiksime veeta pärastlõuna majakesi ümbritsevas looduses ringi jalutades ja lõdvestudes. “Minge ja nautige,” ütles ta. “Leidke looduses midagi, mida endaga kaasa tuua.”

Kui me õhtul kogunesime, panime lauale esemed, mida olime tol õhtupoolikul leidnud: suled, lehed, kummalise kujuga puuoksad, metsalilled ja kivid. Me rääkisime lugusid oma leidudest ja imetlesime Jumala ande. Looja töö imetlemine andis meile energiat ja tõi meid kokku.

Tollest kogemusest õppisin ma, et võin peaaegu igal pool loodust imetleda. Ma imetlen, kui näen erepunast, oranži või kuldset päikeseloojangut. Ma imetlen, kui kuulen linnulaulu. Ma imetlen, kui tunnen õhu värskust või vaatan esimest lumesadu. Ma imetlen, kui kohevad pilved voogavad pärastlõunases taevas. Mõnikord lasen ma päeva rutakusel segada looduse ilu nautimist, aga ma püüan jätta igast päevast osakese Jumala “imelisele tööle” tähelepanu pööramiseks.