Kaks kadunud poega

Lugege Luuka 15:11-32

Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks!

Luuka 6:37
Ma olen alati armastanud tähendamissõna kadunud pojast, sest see on Jumala piiramatu armu, halastuse ja andestuse võimas näide. Kuigi paljud meist näevad seda kui tähendamis-sõna nooremast pojast, algab lugu sõnadega: “Ühel inimesel oli kaks poega.” Kui ma seda lugu esimest korda lugesin, tundsin ma kaasa vanemale pojale, kes kuulas isa sõna, tegi kõvasti tööd ja käitus õigesti. Me saame aru, miks teda häiris pidu, mille isa oma iseka, ebaküpse poja auks korraldas.

Ma olen hakanud nägema vanemas pojas südamepattusid – kadedust, enda õiglaseks pidamist, põlgust ja hukkamõistu. Need ei tarvitse olla nii ilmsed nagu noorema poja südamepatud, aga võivad olla sama ohtlikud, eriti siis, kui me kaldume neist iseendas mööda vaatama.

Tähendamissõna on suur armastuse, andestuse ja armu sõnum noorema poja vastu. Tegelikult aga on sõnum vanemast pojast sama tähtis. Jeesus ütles eelnevalt Luuka evangeeliumis: “Ärge mõistke kohut, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks” (Luuka 6:37). Need on võimsad sõnad, mille järgi elada.

Palve

Kallis Jumal, aita meid andeks anda, nagu Sinagi annad andeks. Aamen.

Päeva mõtisklus

Kellele ma pean armu pakkuma?

Palve tulipunkt

Tülis olevad vennad-õed.

Luuka 15:11-32
Tähendamissõna kadunud pojast

11Jeesus ütles: "Ühel inimesel oli kaks poega.
12Ja noorem neist ütles isale: "Isa, anna mulle kätte see osa
varandusest, mis saab minule!" Ja isa jagaski varanduse nende vahel.
13Ja juba mõne päeva pärast kogus noorem poeg kõik kokku ning
reisis kaugele maale, ja seal pillas ta ära oma vara, elades
ohjeldamatult.
14Aga kui ta oli kõik ära kulutanud, tuli sellele maale kange
nälg, ja puudus hakkas temalegi kätte tulema.
15Ja ta läks ja poetas enda ühe sealtmaa kodaniku juurde ning see
saatis ta oma väljadele sigu hoidma.
16Ja ta püüdis oma kõhtu täita kõtradest, mida sead sõid, ja
ükski ei andnud talle.
17Aga kui ta mõttesse jäi, siis ta ütles: "Kui palju palgalisi on mu
isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga!
18Ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle:
"Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees,
19ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu
üht oma palgalistest!""
20Ja ta tõusis ja asus teele oma isa juurde. Aga kui ta alles
kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja
langes poja kaela ja andis talle suud.
21Aga poeg ütles isale: "Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja
sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!"
22Ent isa ütles oma sulastele: "Tooge kiiresti kõige kallim kuub ja
pange talle selga ja andke talle sõrmus sõrme ja jalatsid jalga
23ja tooge nuumvasikas, tapke see ja söögem ning olgem rõõmsad,
24sest see mu poeg oli surnud, ja on jälle saanud elavaks, ta oli
kadunud, ja on leitud!" Ja nad hakkasid rõõmsasti pidutsema.

25Aga tema vanem poeg oli väljal ja kui ta sealt tulles jõudis
maja lähedale, kuulis ta pilli ja tantsimist,
26ja ta kutsus ühe sulastest enda juurde ja päris, mis see võiks olla.
27See ütles temale: "Sinu vend on tulnud ja su isa on tapnud
nuumvasika, sest ta on saanud tema tagasi täies tervises."
28Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna. Siis tuli isa õue
ja palus teda.
29Tema aga vastas isale: "Vaata, nii palju aastaid olen mina sind
orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust, ent sina ei ole mulle
kunagi andnud üht sikkugi, et ma oleksin võinud rõõmsasti pidutseda
oma sõpradega.
30Aga kui see su poeg, kes su vara on hooradega nahka
pannud, tuli tagasi, siis sa tapsid temale nuumvasika!"

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.