Jumala puudutus

Meil on uus kutsikas, labradori retriiver Holly. Me veedame palju aega terrassil istudes ja samal ajal uurib Holly meie kohaolu tundes tagaaeda. Põrandal mängides liigub ta sageli meie jalgade ümber ja lõpuks istub oma konti närides kellegi jala peale. Kui me liigume ja ta mängib parajasti väljas muru peal, peatab ta otsekohe mängu ja jälgib, kuhu me läheme. Meie ligiolu annab talle kindlust.

Holly käitumine meenutab mulle minu osadust Jumalaga. Minagi uurin elu – mõnikord Jumala kohalolule mõtlemata. Aga sageli, eriti siis, kui elu heidab mu teele väljakutse, on mul vaja tunda, et Jumal on lähedal ja ma olen talle oluline. Mul on vaja tunda, et Jumal tegutseb mu elus kõigis olukordades.

Jumala puudutus võib olla pärit teise inimese kallistusest, piiblisalmist või “Päevasõna” mõtisklusest. Mõnikord tunnetan ma Jumala puudutust vaiksest häälest, mis tuleb tavaliselt siis, kui ma seda kõige vähem ootan, aga ma kogen seda sõnumit hämmastava selgusega. Puudutuse vormist sõltumata toob see mu ellu soojust ja värvi ning täidab mind kindlustundega, et Jumala väe kaudu minu sees suudan ma teha kõike, mida Jumal minult palub.