Arusaamine

Hiljuti arutasime sõpradega meie arusaamist Jumalast. Üks meie hulgast viitas alati Jumalale, kasutades väljendit: “Jumal, kellest ma ei saa aru.” Teine ütles, et tal on tõesti hea meel, et Jumalast arusaamisega kaasneb saladus. Kolmas aga sõnas, et ta on otsinud Jumalat igalt poolt ja igal võimalikul viisil, aga pole Jumalat leidnud. Seepärast otsustas ta otsimise lõpetada ja lasta Jumalal teda otsida. Siis lisas ta: “See toimiski!”

Need kommentaarid panid mind mõtlema Toomasele, tema küsimustele ja otsimisele. Ja siis meenus mulle isa, kes palus tervenemist oma pojale, ja tema vastus: “Ma usun, aita mind mu uskmatuses!”

Aeg-ajalt olen ma nagu iga teine meie rühmas ja mõnikord nagu need, kellest ma Piiblist lugesin. Ma leian lohutust teadmisest, et Pühakirjas toodud inimesed maadlesid samade tunnete ja väljakutsetega nagu meie. Jumal teab alati, kus me oleme. Kui me jätame järele (vaadake Laul 46:11) ja teeme end Jumalale kättesaadavaks, siis ütleme: “Siin ma olen, Jumal. Leia mind!” Aeg-ajalt näen ma Jumala kohalolu teiste inimeste või isegi looduse kaudu (näiteks kui liblikas lendab mu käele ja püsib seal). Ma olen tänulik Jumala saladuse eest, mida ma täielikult ei mõista. Ja ma olen sama tänulik, et ka siis, kui ma ei leia Jumalat, tean ma, et Jumal leiab mind.