Kalju tormis

Lugege Laul 57:1-3

Issand on ... mu mäelinnus ja mu päästja; mu Jumal on mu kalju, kus ma pelgupaika otsin, mu kilp ja abisarv, mu kõrge varjupaik.

Laul 18:3
Me ronisime Washingtoni Kaskaadides mäest üles. Ilm oli vaikne, me olime allpool lumepiiri ja mäetipp oli nägemisulatuses. Äkki tundsime umbes 7500 jala kõrgusel metsikut tuult, mis tegi liikumise raskeks ja ohtlikuks. Jopesid ümber tõmmates ja oma silmi puhuva prahi eest kaitsta püüdes roomasime mu ronimiskaaslane (minu tulevane naine) ja mina suure kivirahnu varju. Kalju pakkus kaitset, kuni me saime jätkata oma teekonda mäetippu, kus õhk oli selge ja rahulik.

Ka meie elus juhtub sageli nii. Ootamatult võivad esile kerkida väljakutsed ja ebakindlus, mis hävitavad me plaanid ja katkestavad me teekonna. Meid võivad tabada töötus, üksindus ja haigus ning siis tunneme, et me ei ole suutelised toime tulema. Ent kui meid ümbritsevad raskused ja hädaoht, saame leida varjupaika kaljus, kelleks on Issand, sest teame, et Jumal kuuleb me palveid ja pakub meile varjupaika nii siin maa peal kui igavikus.

Palve

Kallis Issand, me täname Sind, et Sina oled elutormides meie kalju. Me palume, et oleksime hädasolijatele õnnistuseks. Aamen.

Päeva mõtisklus

Kui tugevad tuuled meid peksavad, on Jumal meie kalju ja varjupaik.

Palve tulipunkt

Need, kellele tundub, et elu neid muserdab.

Laul 57:1-3
Palve saada hoitud keset vaenlasi

1Laulujuhatajale: viisil "Ära hävita!"; Taaveti mõistulaul
ajast, kui ta põgenes Sauli eest koopasse.

2Ole mulle armuline, Jumal;
ole mulle armuline,
sest sinu juures otsib mu hing pelgupaika
ja ma kipun su tiibade varju,
kuni õnnetus möödub!

3Ma hüüan Jumala, Kõigekõrgema poole,
Jumala poole, kes juhib mu asja.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.