Lõpuks rahu

Ma ei ole kunagi olnud kannatlik. Isegi lapsepõlves vihastasin ma kiiresti iga olukorra peale, mis mulle ei meeldinud. Kui ma suuremaks sain, muutus see vaid hullemaks. Oma viha pärast kaotasin ma töökohad, sõbrad ja sõbrannad. Kui tervislik seisund sundis mind töötamise lõpetama, mu viha suurenes. Ma tundsin, et olen lõksus, iseenda peale vihane ja abitu, ent siiski ei teadnud ma, kuidas muutuda.

Siis ühel päeval kohtasin ma noort pastorit, kes nagu enamik mu tuttavaid ei ehmunud ega läinud minema, kui ma vihaseks sain. Selle asemel ütles ta mulle hellalt: “Ma saan sind aidata kontrollida seda viha, mis sind elusalt põletab.” Hämmastunult olin ma valmis seda rahulikku häält kuulama.

Ta võttis mind kaasa oma kiriku piiblirühma. Inimesed võtsid mind vastu ja hoolisid minust tõeliselt. Regulaarselt Pühakirja uurides hakkasin ma esimest korda ennast rahulikuna tundma. See oligi elu, mida ma tahtsin, ja kuigi see on jätkuv protsess, suudan ma sellest päevast alates oma viha paremini kontrollida. Ma ei ole tagasi vaadanud. Pärast aastaid kestnud viha olen ma lõpuks leidnud rahu ning seda Pühakirja sõnu uurides koos inimestega, kes armastavad mind sellisena, nagu ma olen.