Kultuurišokk

Keel, toit, sotsiaalsed kombed ja riiklik olukord 1966. aasta Vietnamis olid mulle harjumatud. Ma töötasin väikeses kristlikus haiglas vabatahtliku meditsiiniõena. Meie patsiendid olid tsiviilisikud, kes said nende riigis toimuva sõjategevuse käes kannatada. Väheste lihtsate ravivahenditega tegime nii palju, kui suutsime. Patsiendid surid seisundis, mis minu kodumaal oli kergesti ravitav. Ma tundsin masendust ja depressiooni. Kuid hiljem adusin ma, et olin kannatanud kultuurišoki käes: ma tundsin juurte puudumist ja ebakindlust, mis võib tekkida ootamatust masendavast muutusest.

Koju USAsse naastes avastasin ma teistsuguse kultuurišoki. Ma tundsin puudust vietnamlaste vaiksest väärikusest ja julgusest – nende lugupidamisest vanuse ja tarkuse vastu, helde-käelisusest ja külalislahkusest, tihedatest pere- ja kogukonna-sidemetest, lihtsast ja vankumatust usust Jeesusesse Kristusesse, milles mu sealsed kristlikud sõbrad elasid.

Jeesuse Kristuse järgijatena elame me alati kultuurišokis. Heebrea kirja autor meenutab meile, et meie usk Kristusesse muudab meid võõrasteks ja majalisteks maa peal. (Vaadake Heebrea 11:13.) Me tunneme ennast sageli – võib-olla alati – ebamugavalt ja sobimatul kohal, sest me ihkame “paremat”, see tähendab taevast kodumaad (salm 16).