Alati vilja kandes

Kui me abikaasaga piki Aadria mere rannikut reisisime, osutas meie giid Brijuni nimelisele saarele. Ta rääkis meile oliivipuust sellel saarel, mis oli umbes 1700 aasta vanune ja kandis senini igal aastal vilja. See puu on üle elanud sajandeid põuda ja sõdu ning jätkab sellegipoolest viljakandmist. Tõenäoliselt on see andnud seemet paljude oliivipuude põlvkondade jaoks, mis nüüd ise saaki annavad.

Sellest puust kuuldes hakkasin ma mõtlema viljale, mida ma kannan ja seemnetele, mida külvan. Kas ma olen seisnud kindlalt tormistel ja rahututel aegadel, kannatlikult ja julgelt vilja kandes, muretsemata eelseisva pärast? Tänases salmis räägib Jeesus meile, et me oleme valitud kandma vilja, mis jääks.

Kaua pärast seda, kui meie seemnete külvamise ja viljakandmise aeg on möödas, jätkame me oma panuse andmist armastuse, tarkuse, rahu ja rõõmu annile, mis on taevariik. Kõik need algavad lihtsatest, ent ustavatest panustest, mida me täna otsekohe teeme peegeldamaks Jumala armastust ja hoolitsust.