Ma suudan kõike!

Kui ma olin väike, algas meie riigis lastehalvatuse epideemia. Ma jäin haigeks ja ei suutnud enam kõndida. Kuna ma olin väike, siis pöörasin ma vähe tähelepanu faktile, et ei olnud selline nagu kõik teised. Minu noorpõlves muutus see aga probleemiks. Mõnikord mõtlesin ma, et elu on väga ebaõiglane. Peaaegu kõik olid terved, aga mina olin kurb. Ma olin muidugi õnnetu, aga kooliajal mu tervis paranes mõnevõrra. Ma sünnitasin tütre ja kasvatasin ta üles. See oli raske nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.

Sellisena elasin ma kaua – ilma usuta ja vihane oma olukorra peale. Kui ma aga tulin Issanda juurde, muutus kõik. Minu kehalised probleemid jäid alles, aga mu hinge tuli rahu. See ei olnud alistumine, see oli teadmine, et Jumal on valmistanud minu jaoks midagi head.

Ma olen õnnelik. Ma adun, et ükskõik missuguses kehas inimene elab, on neil, kes jäävad Kristuse juurde, Jumala vägi ja vaim. Kui ma nüüd puutun kokku ebaõnnega, tuletan ma meelde piiblisalmi: “Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest” (1. Peetruse 5:7) ja liigun edasi.