Kui mitte keegi ei vaata

Tehases, kus ma töötan, peavad kahveltõstukijuhid kogu aeg turvavöösid kandma. Seda sellepärast, et iga kokkupõrge võib olla saatuslik. Kui teil aga on kiire, siis võivad turvareeglid olla tüütud. Teades, et vastav kontroll oli juba koju läinud, oli mul kiusatus eirata turvavöönõudeid. Keegi ei saaks ju teada. Kuid sellegipoolest täitsin ma eeskirju – mitte sellepärast, et ma kartsin pahandustesse sattuda, vaid sellepärast, et eeskirjad olid minu enda hüveks.

Paulus kartis, et tema sõbrad Filipis elaksid teisiti, kui keegi neid ei kontrolliks. Ta meenutas neile, kuidas nad olid sõna kuulanud, kui tema oli nendega, ja selgitas siis, et veel tähtsam on see, et nad jäävad sõnakuulelikeks ka tema äraoleku ajal. Ma saan sellest aru. Mul on kerge olla Kristuse sarnane, kui ma tean, et teised vaatavad mind. Aga kui ma olen üksi või võõraste hulgas, siis on mul sageli kiusatus teha kompromissi oma väärtus-hinnangutega ja langeda tagasi halbade harjumuste juurde.

Just nii nagu turvavööreeglid minu töö juures, on Jumala reeglid sellest, kuidas me peame tegutsema, meie endi hüvanguks. Kui meil on kiusatus teha kompromissi, siis võime meenutada, et iga sõnakuulelikkuse tegu toob meid ühe sammu Jeesusele lähemale – ja tema pöörab meile alati tähelepanu.