Käesolev hetk

Lugege Ester 4:1-17

Ja kes teab, kas sa mitte ei olegi just selle asja pärast pääsenud kuninglikku seisusesse?

Ester 4:14
Möödunud sügisel olin ma Aafrikas ja omandasin ajast täiesti uue arusaama. Ühel päeval oodati meid kahte kirikusse üritustele. Kui me jõudsime esimesse kirikusse, küsisin ma oma võõrustajalt: “Millal me peame lahkuma, et jõuda õigeks ajaks teisele kohtumisele?” Ta vastas: “Me lahkume siis, kui oleme valmis! Me peame praegu pöörama kogu oma tähelepanu siin-olijatele ja me ei suuda seda teha, kui juba mõtleme sellele, kuhu me järgmiseks läheme.”

Võõrustaja vastuse üle mõtisklenud, adusin ma, kui raske on elada olevikus. Mulle meeldib mõtiskleda minevikust või unistada tulevikust, aga olevik võib liiga kergesti tähele panemata jääda. Tänane kirjakoht Estri raamatust räägib antud hetkes elamisest. Ester sai aru, et minevikku selja taha jättes ja tulevikku kartmata saab ta anda ennast täielikult praegusele hetkele ja nendele inimestele, kes teda sel konkreetsel hetkel vajavad.

Palve

Kallis Issand, anna meile ka täna igapäevast leiba. Aamen.

Päeva mõtisklus

Jumala tänane and on asendamatu.

Palve tulipunkt

Hõivatud inimesed.

Ester 4:1-17
Ester astub välja juutide kaitseks

1Kui Mordokai sai teada kõik, mis oli sündinud, siis ta käristas
oma riided lõhki, riietus kotiriidesse ja raputas tuhka
pea peale, läks linna keskele ning kisendas valjusti ja kibedasti.
2Ja ta läks kuninga värava ette, sest kotiriides ei olnud lubatud
kuninga väravast sisse minna.
3Igal maal, igas paigas, kuhu kuninga käsk ja tema seadus jõudis,
oli juutidel suur lein, paast, nutt ja hala; kotiriie ja tuhk olid
paljudele asemeks.
4Kui Estri teenijad ja eunuhhid tulid ning temale sellest
teatasid, siis tundis kuninganna suurt valu ja ta läkitas Mordokaile
riideid selga panemiseks, et ta saaks oma kotiriide seljast ära võtta;
aga tema ei võtnud neid vastu.
5Siis kutsus Ester Hataki, ühe kuninga eunuhhidest, kes
oli pandud teda teenima, ja andis temale käsu hankida teateid
Mordokai kohta, et mis on ja mispärast see nõnda on.
6Ja Hatak läks Mordokai juurde linna väljakule, mis oli kuninga
värava ees,
7ja Mordokai jutustas talle kõik, mis temaga oli juhtunud, ja
andis täpseid andmeid hõbeda kohta, mida Haaman oli lubanud vaagida kuninga
varaaitadesse juutide hukkamise eest.
8Ja ta andis temale ärakirja seadusekirjast, mis Suusanis oli antud
nende hävitamiseks, et ta näitaks seda Estrile ja jutustaks talle, ja
käsiks teda minna kuninga juurde temalt armu paluma ja oma rahvale
abi otsima.
9Ja Hatak tuli ning andis Estrile edasi Mordokai sõnad.
10Aga Ester rääkis Hatakiga ja käskis tal Mordokaile öelda:
11„Kõik kuninga sulased ja kuninga maade rahvad teavad, et igaühe
jaoks, olgu see mees või naine, kes kutsumata läheb kuninga juurde
siseõue, on ainult üks seadus: ta peab surema; või olgu siis, kui
kuningas sirutab oma kuldkepi tema poole, et ta võib jääda elama. Aga
mind ei ole kuninga juurde kutsutud juba kolmkümmend päeva.”
12Kui Estri sõnad Mordokaile edasi anti,
13siis Mordokai käskis Estrile vastata: „Ära mõtle, et sa
kuningakojas paremini pääsed kui kõik muud juudid!
14Sest kui sa sel ajal tõesti vaikid, tuleb juutidele abi ja
pääste mujalt, aga sina ja su isa pere hukkute! Ja kes teab, kas sa
mitte ei olegi just selle asja pärast pääsenud kuninglikku
seisusesse?”
15Siis Ester käskis Mordokaile vastata:
16„Mine kogu kokku kõik Suusanis leiduvad juudid ja paastuge minu
pärast; kolm päeva ärge sööge ega jooge ei öösel ega päeval. Minagi
paastun oma teenijatega nõnda. Ja siis ma lähen kuninga juurde,
kuigi see pole seadusepärane. Aga kui ma hukkun, siis hukkun!”
17Siis Mordokai läks ja tegi kõik nõnda, nagu Ester teda oli
käskinud.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.