Kas ärritav ja lugupidamatu?

Kui ma kodutute varjupaigas tööle hakkasin, eeldasin ma, et külastajad peaksid olema lugupidavad. Ent mitmed nurisesid menüü üle ja teised lihtsalt haarasid vaikselt oma taldriku. Enamik vaatas mu naeratust kõrvalpilguga, mis rääkis ettevaatlikkusest ja usaldamatusest. Ma mõtlesin vihaselt: “Kuidas nad küll tohivad mind niimoodi kohelda? Nad isegi ei tunne mind.”

Siis kuulsin ma, kuidas Jumal mu vastu kõneleb. “Jill, kas sina tunned neid?” Järgmisel nädalal hakkasin ma koos külastajatega istuma ja sööma. Ma küsisin: “Kuidas käsi käib?” ja varusin aega, et neid kuulata – mitte ainult seda, mida öeldi, vaid ka seda, mida ei öeldud. Ma kuulsin hääletoonis kurbust, jälgisin sunnitud naeratust ja olin puudutatud pisarates silmadest. Ma õppisin selgeks nimed ja kuulasin lugusid. Nendest, kelles ma kord nägin tusaseid ja tänamatuid, said mu õed ja vennad – igaüks oma ainulaadsete minevikuvalude, olevikuhirmude ja tuleviku-lootustega.

Meie tänases kirjakohas andis Jeesus Siimonale väga konkreetse juhtnööri, kuidas teisi teenides Kristuse armastust üles näidata: “Sööda mu tallesid.” Me oleme kutsutud söötma ja hooldama isegi neid, kes alguses tunduvad tujukad ja lugupidamatud.