Kas maailmasse armunud?

Enamiku oma täiskasvanuelust olin ma veendunud ateist. Ma ütlesin igaühele, kes oli valmis kuulama, et Jumalat ei ole olemas, mulle tundus kerge oma põhimõtteid kaitsta. Ent varsti pärast seda, kui ma võtsin Kristuse vastu oma Päästjaks, avanes mulle võimalus kaitsta Kristust oma töökaaslase ees, kellel olid samasugused seisukohad, nagu minul olid varem olnud. Ma kõhklesin. Äkki olin ma rohkem mures selle pärast, mida mu sõber minust mõtles kui selle pärast, mis oli tähtis Kristusele. Tol hetkel avastasin, et ma armastan maailma rohkem kui Jumalat.

Pühakiri õpetab, et nende sees, kes armastavad maailma, ei ole Isa armastust (Vaadake 1. Johannese 2:15). Meie, kristlased, oleme liiga sageli mures selle pärast, mida meietaolised mõtlevad, kui me jagame oma usku Kristusesse. Ent Kristus Jeesus õpetab meid julgelt jagama oma usku ja tõotusi, et olla alati meiega (Vaadake Matteuse 28:18-20).

Ma kahetsen neid päevi, mil ma kõhklesin jagada oma usku; ma kahetsen, et pöörasin kunagi Jumalale selja. Oma usust Kristusesse rääkimiseks ei ole vaja maagilisi sõnu või valemeid. Vaja on vaid ausust ja valmisolekut rääkida teistele, mida Kristus on meie elus teinud. Selle tasuks hakkame veel rohkem Jumalat armastama.