Püha lohutaja

Talumaja, kus ma üles kasvasin, oli külm ja kõhe. Ma magasin ülakorrusel ja ainus soojus tuli allkorruse toas asuva puuahju soojamüüri kaudu. Öö jooksul tuli kustus. Mu ema muretses, et mul ei ole piisavalt soe. Seepärast kattis ta mind külmadel öödel soojalt kinni, ladudes mu peale mitu tekki. Ma ei tundnud ainuüksi õdusat soojust, vaid tundsin ka, et mind kaitstakse, armastatakse ja lohutatakse. Kui ma mõtlen oma lapsepõlvele, meenutavad need soojad tekid mulle, kui väga mind armastati ja minu eest hoolitseti.

Selles Johannese evangeeliumi salmis on “lohutajana” tõlgitud kreekakeelne sõna parakletos, mis tähendab ka eestkostjat, nõuandjat ja kaitsjat. Lohutaja, kellest Jeesus rääkis, on Püha Vaim, kelle Jumal saadab igavesti meie sisse elama, et meil ei oleks kunagi vaja tunda end üksi või ebakindla või välja-tõugatuna. Kui me saame täiskasvanuks, saame jätta lapsikud hirmud maha, aga kui maailm variseb kokku ja tulevik tundub hirmuäratav, on meil kõigil ikkagi vaja tunda kindlustunnet, mis tuleb temalt, kes meid lohutab.

Jeesus selgitab, et Lohutaja elab koos meiega ja meie sees. “Ma ei jäta teid orbudeks,” tõotas ta (Johannese 14:18). Maailmas, kus sageli puudub lohutus, on Jeesuse sõnad tõepoolest lohutavad.