Tõstke oma silmad

Kuigi mu viieaastasele vennatütrele öeldi, et ta ei kiiguks väikese puu okstel, kuulsime valju raksatust, kui ta koos oksaga maha kukkus. Mu vennatütar kõndis pelglikult oma isa juurde, tundudes murdunud oksale osutades kurva ja alandlikuna. Mu vend kummardus allapoole, ütles lapsele midagi ja nad kallistasid. Üsna pea laps naeris ja mängis taas.

Jumala lapsena kujutan selgesti ette, kuidas ma olen kurb ja alandlik, kui tean, et ma olen Jumala käsku rikkunud. Ent tol päeval nägin ma olukorda teistsuguse nurga alt. Mu vennatütar ei kuulanud sõna, ta ei suutnud oma olukorda parandada ja häbenes isale silma vaadata. Aga isa kummardus allapoole tema tasemele. Käe välja sirutanud, tõstis isa lapse silmad enda omade kõrgusele, et tütar näeks isa soovi andeks anda ja nendevahelist suhet taastada.

Nii on ka meiega. Patuga kaetuna oleme jõuetud küündima püha Jumalani. Meie taevane Isa peab sirutuma allapoole meieni. Nii saatis Jumal Jeesuse Kristuse, kes ristil olles sirutas välja oma käed, andes meile märku tõsta oma silmad ning pidada meeles, et Jumal igatseb meile andeks anda ja meid uuendada.