Vana uus laul

Hiljuti hakkasin ma Laule uurima ja leidsin, et seal on olemas kõik inimemotsioonid – neist vaid mõned on kurbus, tänu, viha, hämmeldus, kiitus. Lauliku meeleolu muutub vaid mõne salmi jooksul. Üks fraas kordus paljudes lauludes ja see mõjutas mind hiljuti taas: “Laulge Issandale uut laulu.”

Nagu laulikud, olen minagi tundnud väsimust või olnud teiste vastu ülikriitiline. Ent nendest erinevalt kaldun ma pigem oma kurtmise või kritiseerimise kiire peatamise asemel nende tunnete külge klammerduma. Seda tehes olen ma blokeerinud oma nägemuse suurest Jumalast, kes teeb alati uut, kes armastab ja toetab mind ja kogu loodut.

Kui ma nüüd tunnen negatiivset emotsiooni, püüan ma teadlikult laulda Issandale uut laulu, meenutades ja rääkides positiivsest oma elus. Oma palveajal kordan ma iga hingetõmbe juures sõna õnnistus. Kui ma hingan sisse, meenub mulle, et Jumal tahab mind ja kogu loodut õnnistada. Kui ma hingan välja, kordan ma sõna laulma. Niimoodi ülistan ma Jumalat talle kiituslaule lauldes.

Meeleolust sõltumata püüan ma meeles pidada, et pean oma elu sõnade ja tegudega laulma Issandale uut laulu.