Pealispinna all

Ühel külmal jaanuariõhtul unustasin ma kogemata oma välisukse pärani lahti. Hommikul ärgates leidsin, et mu toataimed, isegi mu kallis palvetaim, kingitus minu lahkunud vanaemalt, on närtsinud ja külmunud. Ma viskasin kiiresti need kõik peale palvetaime minema. Ma puhastasin selle surnud lehtedest, siis panin poti päikeseküllase akna kõrvale, kastsin ja väetasin seda ning isegi palvetasin selle eest. Heidutava nädala järel ei näinud ma mingeid tulemusi, kuni lõpuks märkasin, et mullast lükkas ennast välja mitte üks, vaid kolm rohelist mügarat.

Paljud mu elukatsumused on nagu selle taime lugu. Mõnikord ma muudkui palvetan ja palvetan olukorra pärast ning “mu silmad on väsinud, oodates oma Jumalat” (Laul 69:4), sest ma ei näe mingit paranemist. Hiljem aga saan ma aru, et Jumal oli alati minuga, pealispinna all tegutsedes. Iga kord, kui ma seisan silmitsi eriti raske katsumusega, mõtlen ma sellele taimele ja meenutan, et Jumal tegutseb ka siis, kui mu inimsilmad seda ei näe.