Inimesed nagu mina

Lugege Luuka 22:14-20

“Võtke see ning jagage see eneste vahel.”

Luuka 22:17
Nagu tavaliselt viieteistkümne-aastaselt, istusin ma ka seekord meie kiriku hommikuse jumalateenistuse ajal oma isa kõrval. Tol hommikul tundsin ma ennast väärtusetuna. Mõne aja pärast pidi algama leivamurdmine ja me pidime altari ette minema. Mina ei tundnud, et võiksin seda teha, ma ei olnud piisavalt hea.

Ma olin alati kirikusse kuulunud ja pühapäevakoolis käinud. Mind ristiti, kui ma olin kaheteistkümnene ja ma käisin koos perekonnaga regulaarselt kirikus. Sellegipoolest näis mulle, et mu igapäevaelu tegevused ei laabu sama hästi kui teistel ja ma ei tundnud, et nii teised kui Jumal on mind omaks võtnud. Mulle tundus, et ma ei ole küllalt hea, et leivamurdmisele minna.

Tollel pühapäeval otsustasin ma, et jään oma kohale. Kui oli aeg ette minna, pöördus isa mu poole ja küsis: “Kas tuled?” Ma läksin isa järel altari ette ja põlvitasin tema kõrvale. Kui koguduse liige mulle leiva ja veiniga lähenes, tundsin ma, kuidas vaikne hääl minu sees ütles: “See on sinusuguste inimeste jaoks.” Minust voolas läbi kergendustunne ja ma võtsin rõõmuga leiva vastu.

Sellest ajast peale, juba kaua aega tagasi, olen ma alati tundnud, et pean leivamurdmisest osa võtma. See on olnud tõeline arm!

Palve

Aita meid mõista, Jumal, et Jeesuse veri valati igaühe eest ja see pühkis meid patust puhtaks. Aamen.

Päeva mõtisklus

Kristuse armastus meie vastu on tingimusteta, me saame minna tema juurde sellistena, nagu oleme.

Palve tulipunkt

Need, kes teenivad leivamurdmise ajal.

Luuka 22:14-20
Jeesuse viimne paasasöömaaeg

14Ja kui tund tuli, istus Jeesus maha ja apostlid koos temaga.
15Ja ta ütles neile: „Ma olen südamest igatsenud seda paasat süüa
teiega enne oma kannatamist,
16sest ma ütlen teile, ma ei söö seda enam, kuni kõik on
läinud täide Jumala riigis.”
17Ja ta võttis karika, tänas ning ütles: „Võtke see ning jagage
eneste vahel!
18Sest ma ütlen teile, mina ei joo nüüdsest peale
viinapuu viljast, kuni Jumala riik on tulnud.”
19Ja ta võttis leiva, tänas ja murdis ja andis neile, öeldes:
„See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu
mälestuseks!”
20Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja
ütles: „See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest
valatakse.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.