Vaikselt olles

Ma õpin ülikooli päevases osakonnas ning kuulun ülikoolilinnaku juhtkonda ja käin osa-ajaga tööl. Ma armastan Issandat, aga hiljuti märkasin ma, et mu palved on peamiselt väsimuse pärast. Ma tunnen, et mul on tuhat kohustust ja ülesannet, mis kõik korraga mu tähelepanu nõuavad. Meeleheitlike palvete keskel palun ma lühikesi, konkreetseid palveid, nagu laseksin vibust nooli lendu – sellised umbisikulisi, tähele-panematuid soove nagu “Issand, anna mulle täna hea päev” või “Jumal, palun aita mind... kõiges.”

Iga kord, kui mul on hetk, mis võiks olla kvaliteetaeg koos Jumalaga, on see üle puistatud kõrvalekaldumistega: sotsiaal-meedia teadete, e-meilide, telefonikõnede ja tekstisõnumitega. Selleks, et ma saaksin tõeliselt keskenduda Jumalale, olen ma nüüd sunnitud telefoni välja lülitama, arvuti sulgema ja kõik muud kõrvalekaldumised tõkestama.

Laul 46:11 ütleb: “Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal.” Ma mõtlen, et Jumal püüab minuga sama innukalt rääkida kui mina Jumalaga. Kui ma varun aega Jumala ligioluks ilma kõrvalekalleteta ja püüan sel ajal tõepoolest temale keskenduda, leian ma, et Jumalal on midagi öelda. Vaikselt olles suudan ma lõpuks kuulata.