Mõtisklused küllusest

Juba hulk aastaid on mu tavaliseks esmaspäevaõhtuseks tegevuseks olnud täita toiduga taldrikuid kesklinnas Denveri kirikus, mis teenib kodutuid ja puudustkannatajaid. Minu eest mööduvad aeglases rivis kulunud riietes ja määrdunud selja-kottidega inimesed. Paljud ei lausu sõnakestki, teised kommen-teerivad ilma ning mõned tänavad toidu eest või mind vabatahtliku teenimise eest.

Hiljuti lausus üks mees: “Mul on teile küsimus. Kas te teeksite seda ka siis, kui võidaksite loteriiga?” Ma vastasin: “Kindla peale.”

Ma arvan, et ma vastasin tema küsimusele nii kiiresti sellepärast, et tunnen, et ma olen nii paljudel viisidel “loteriiga võitnud”. Äratundmine, et mul on kõike küllalt – peaalune, piisavalt toitu, tervis, sissetulek ja suhted – motiveerib mind andma tagasi neile, kes vaevlevad viletsuses. Jeesus ei vältinud vaeseid, vaid selle asemel oli meile eeskujuks, kuidas tema hoolitsust ja tunnustust matkida. Tänapäeval meenutab meile teiste hulgas ema Teresa, et kuigi Jumal ei sunni meid head tegema, annab Jumal meile kindlasti võimaluse oma ligimesi aidata.