Lapse panus

Ma olen pastor. Ma allkirjastasin kirju, tänades inimesi nende rahalise panuse eest meie kirikule, kui üks kiri köitis mu tähelepanu. Panus oli 25 senti nädalas, mis oleks tundunud tähtsusetu, kui see poleks tulnud esimese klassi lapselt. See pühenduskaart võiks olla teiste hulgas kõige tähtsam mitte annetuse suuruse pärast, vaid selle pärast, mida see annetajale tähendas ja võib veel eelseisvate aastate jooksul tähendada. See meenutas mulle mu vanemate õpetust: esimene kümme protsenti minu teenistusest ajalehe Pittsburg Press kohale-toimetamise eest kuulus Jumalale. Ma hakkasin siis kümnist maksma ja teen seda praeguseni.

Selle kaardi lugemine pani mind ka tulevikule mõtlema. Mul ei ole aimugi, kuhu lapse teerada võib viia. Rahalise distsipliini järgimine võib ühel päeval viia suurima panuseni koguduse heaks. Jumalariigi töös osalemine võib viia elutöö juurde, mis muudab paljude inimeste elu.

Samal päeval, kui ma selle kirja allkirjastasin, tuli üks abielupaar minult küsima, kuidas nad saaksid teha suure annetuse, et meie kogudus võiks oma teenimist suuresti laiendada. Kahe annetuse suurus erines märgatavalt, kuid vaim, millega need tehti, oli sama.