Ususeemned

Korrashoiu kergendamiseks olid meie maja eelmised omanikud enamiku tagaaiast kividega sillutanud. Meie aga tahtsime “tõelist aeda”, seepärast eemaldasime osa sillutisekividest ja täitsime maapinna mullaga. Me veetsime mitu nädalat arutades, millisena me tahame seda maalappi välja näha, ja seepärast nihkus istutamisepäev kaugemale. Algajate aednikena muretsesime, et paneme mõne taime või põõsa valesse kohta. Lõpuks ostsime mitu pakki lilleseemneid ja lihtsalt puistasime need segamini mulda, lootes, et mõned neist hakkavad kasvama. Selle tasuks saime ilusate värvide ja rikkalike lõhnadega vaiba.

Ühel päeval oma aeda imetledes tuletati mulle meelde, et Jumal kutsub meid ususeemneid istutama. Kuid selle asemel, et rääkida inimestele kõikidest imelistest asjadest, mida Jumal oli mu elus teinud, olin ma hoopis vait. Ma muretsesin, et “külvan need valesti”.

Sellest ajast peale, kui ma sain oma aias õppetunni, ei lükka ma enam edasi Jumala Sõna kuulutamist kõigile, kes seda kuulavad. Ainult seda tehes saame tagada uute usklike rikkaliku lõikuse.