Arm andestada

Me loopisime neljakesi lumepalle. Niisket lund oli raske lumepallideks kokku suruda. Ma tegin labakutes kätega ühe kõva palli ja saatsin selle kogu oma kaheksa-aastase poisikese jõuga teele. See lendas Kenile vastu nägu. Ta haaras oma silmast kinni ja mõne minuti pärast toimetati ta haiglasse. Seda vaikselt jälgides muutusid mu jalad vapustusest ja iiveldusest nõrgaks. Keegi ei olnud mind näinud ja ma ise ei öelnud midagi, kuigi vigastus põhjustas Kenile mitmeks nädalaks nägemisprobleeme.

Olles kolmkümmend aastat kuulnud jutlusi andeksandmisest adusin ma, et kui andestamine oli Meie Isa palve põhiteema, siis tähendas see Jumalale väga palju. Ma hakkasin andeks andma ja andeks paluma.

Ken, kes oli nüüd umbes viiekümne aastane, oli mu loetelus esikohal. Mu käed olid higised, kui ma tema telefoninumbrit valisin. “Kas sa mäletad seda lumepalli, millega ma su silma tabasin?” Ma kogelesin oma süüd üles tunnistades ja andeks paludes.

Ken ütles: “Muidugi annan ma sulle andeks. Sa olid ju alles poisike. Sa ei tahtnud kellelegi haiget teha.” Ta veenis mind, et vahejuhtum ei põhjustanud mingit kestvat vigastust.

Ma panin kergendustundest silmad kinni ja ohkasin. Ma tänasin Keni ning tänasin Jumalat andestuse anni ja armu eest Keni südames.