Tee läbi kõrbe

Mu naine ja mina sõitsime läbi inimtühja piirkonna, kui meie sillutamata tee sisenes varjulisesse mägikuristikku, keereldes piki jõge. Meie kohal kõrgusid tohutu suured kaljud. Ikka ja jälle tundus meile, et tee viib meid ummikusse. Viimasel hetkel keerles üksik teerada ümber tohutu kalju ja jätkus meie silme ees. Kuna meil ei olnud peaaegu üldse ruumi, et tagasi pöörata, tundsime hirmu, et tee saab tõepoolest otsa, jättes meid väljapääsmatusse olukorda. Ent lõpuks jõudsime pärast lõputuid hirmuäratavaid käänakuid ja kurve avarasse orgu, kus lambad ja lehmad sõid rohtu. Me olime sõitnud läbi selle kohutava mäekuru südame.

Mõnikord on elu selle tee sarnane: meile tundub, et oleme sattunud lõksu, millel puudub igasugune väljapääs. Meie ummik võib olla seotud majandusliku olukorra, abielu või tervisega. Kui imeline on kuulda Jumalat ütlemas: “Vaata, mina teen hoopis uut... Ma teen kõrbessegi tee, tühjale maale jõed.” Tee võib olla kitsas ja karm, kuid Jumal teeb siiski teeraja. Issand on seda teinud minu jaoks ikka ja jälle ning oma kõige hullema hirmu ajal usun ma, et Jumal teeb seda uuesti.