Abi abitule

Suur reklaamplakat meie kiriku teadetetahvlil näitas mulle, et kõne, mille ma olin ette valmistanud, ei sobinud selleks ürituseks. Ma olin eksikombel saanud aru, et pidin kõnelema naiste üritusel. Selle asemel nägin ma nüüd, et mu kuulajaskond pidi hoopis koosnema piirkonna koguduste esindajatest. Ma läksin kirikusse, meeleheitest tumm.

Mida ma neile headele inimestele ütlen, kui järg minu kätte jõuab? Mul ei olnud ühtki ideed ja ma ei teadnud seda ka siis, kui istusin kantsli ees ja ootasin, millal mind kõnelema kutsutakse. “Aita mind, Issand!” anusin ma.

Siis turgatas mulle pähe selge mõte: esita evangeeliumilugusid, nagu me teeme oma rühmas. Oma naiste piiblirühmas evangeeliume uurides siseneme me loosse ja saame selle osaks. Näiteks kui me uurime kirjakohta Kaana pulmast, siis oleme ka meie pulmaliste rollis. See evangeeliumide uurimise viis ei ole uus. Seda rakendas juba püha Ignatius Loyolast.

Ma tõusin püsti, kogu mu hirm oli kadunud ja ma viisin koguduse läbi mitmest evangeeliumilugude teekonnast. Minu esitus köitis kuulajaid täielikult. Ma avastasin veel kord, et Jumal aitab meid, kui me oma abitust tunnistame.