Lapse usk

Kui mu tütar oli nelja-aastane, siis tuli ta katkise mänguasjaga minu juurde ja palus selle ära parandada. Sageli õnnestus mul tükid väikese vajutamise või liimiga kokku panna. Seekord aga oli ta oma lelu pooleks murdnud. “Kahju küll, kullake, ma ei saa seda terveks teha,” ütlesin ma talle. Tütar aga vastas: “Emme, palume, et Jeesus teeks selle terveks.” Kuidas te selgitaksite lapsele, kes usub, et Jeesus suudab kõike, et seda mänguasja ei saa parandada? Kui ma ütlesin talle, et me võime küll paluda, aga tõenäoliselt ei tee Jeesus seda terveks, vastas laps lihtsalt: “Palume sellegipoolest.”

Tol hetkel mõistsin ma, miks Jeesus ütles oma jüngritele, et Jumala riiki pääsemiseks peame muutuma väikese lapse sarnaseks (Markuse 10:15, Matteuse 18:3). Nelja-aastasena sai mu tütar aru, et Jeesus armastab meid ja tahab, et me palvetaksime isegi siis, kui me ei usu, et saame soovitud vastuse.

Ma mõtlen sageli, et pean ise oma probleemidega toime tulema, sest need on Jumala jaoks liiga väikesed. Ent mu tütar meenutas mulle, et Jumala jaoks ei ole ükski asi liiga väike. Jumal tahab, et me paneksime kõik oma koormad maha ja usuksime, et Jumal armastab meid.