Andes ja saades

Mitu aastat tagasi, just vahetult enne ülestõusmispühi, viisime mu vend ja mina noorterühma väikelastekodusse külla. Pärast lastega mängimist läksime suurde elutuppa einetama. Ma suutsin vaevalt ära oodata üllatushetke, mille me olime vennaga kavandanud. Me tõime iga lapse jaoks tohutu suure ülestõusmispühade korvi, mis oli täis mune ja maiustusi. Iga korvi keskel oli suur šokolaadimuna, see oli kaunistatud roosade ja roheliste lillede ning suhkruglasuuriga kirjutatud tekstiga “Häid pühi”.

Me jagasime korvid laiali ja jälgisime laste nägusid. Mu naeratus muutus ühe hetkega suuremaks. Siis tuli nelja-aastane tüdruk, kellega me olime päeva jooksul sõbraks saanud, minu juurde ja pakkus mulle oma šokolaadimuna. Kui ma hakkasin ütlema: “Jäta see endale, kullake,” andis tema selja taga seisev pereema, et ma selle vastu võtaksin. Ma võtsin väikese tüdruku pakkumise tänuga vastu.

Hiljem selgitas pereema: “Need lapsed saavad kogu aeg kingitusi, nii suuri kui väikseid, aga neil on harva andmiserõõmu.”

Nagu see väike tüdruk, saame me kõik tunda suurt rõõmu teistele kingituste tegemisest, nii suurtest kui väikestest, mis Jumal on meile andnud.