Jumala ustavus

Sarah’t vaadates suutsin ma vaevalt uskuda, et see on sama naine, keda ma varem tundsin. Nüüd oli ta sügava depressiooni tõttu haigla psühhiaatriapalatis. Ta silmad olid väsinud ja paistes. See naine, kes oli alati olnud sügavalt usklik, lausus mulle madalal ja pisarais häälega: “Ma arvan, et Jumal ei hooli enam minust. Ma ei ole kindel, kas minagi enam usun.”

Kui see oleks juhtunud nädal tagasi, siis oleksin ma püüdnud leida sõnu veenmaks teda, et Jumal tõesti hoolib temast ja ta peaks endiselt uskuma, et Jumal on temaga. Ma oleksin püüdnud leida sõnu, mis oleksid valgustanud seda valu, mida ta koges. Aga vaid mõni päev varem lugesin ma oma vaiksel ajal 2. Timoteose 2:13. Tollal olid sõnad tõhus mõte, aga tegelikult ei rääkinud need minu vastu – kuni ma külastasin Sarah’t ja sõnad said elavaiks. Salm sobis täpselt Sarah’ olukorra jaoks: “Kui me oleme uskmatud, jääb tema ometi ustavaks, sest ta ei saa ennast salata.”

Kui ma jätsin Sarah’ nende sõnadega, nägin ma ta näol lootusekiirt. Ma tänasin Püha Vaimu, et ta juhatas mind õigesse kohta õige sõnumiga Jumala armastusest ja ustavusest meie kõigi vastu.