Koletis keldris

Lugege Kohtumõistjate 6:12-24

Aga Issand ütles temale: “Rahu olgu sinule! Ära karda, sa ei sure!”

Kohtumõistjate 6:23
Kui ma olin väike, siis olin ma väga arg. Ma kartsin õhtusöögiaega, kui ema saatis mind keldrisse hoidiste järele. Ma olin kindel, et seal pimeduses varitseb koletis. Ma läksin mööda logisevat treppi alla, silmad pärani lahti, herne- või maisipurgi järele. Siis pöörasin ma pimedusele selja, olles kindel, et kohe ilmub välja koletis, kes mind nendel kolmeteistkümnel trepiastmel jälitab.

Kolmandal astmel neelatasin ma sügavalt. Poolel teel hakkas mu süda puperdama. Kümnendal astmel ei suutnud ma enam hingata. Lõpuks tormasin ma valgustatud kööki, lõin ukse enda järel pauguga kinni ja vajusin kokku kergendusest, et ma olin jälle koletise käest pääsenud. “Jumala pärast, Lori Ann!” Minu ema ajas mu jutu peale oma silmad suureks ja siis saatis ta mind halastamatult tagasi järgmise hoidise järele.

Hirm on võimas emotsioon, mis mõjutab südame löögisagedust, mõtteid ja tegusid. Isegi täiskasvanutena võitleme me selliste suurte hirmude vastu nagu surm, väikeste vastu nagu ämblikud või ussid ja tavaliste vastu nagu totter väljanägemine. Jumal meenutab meile, et meil on kohustus ja vägi mitte olla hirmust halvatud. Kui me keskendame oma mõtted Jumalale, mitte koletistele, keda me arvame ennast jälitavat, siis leiame nagu Gideon Kohtumõistjate raamatu 6. peatükis rahu isegi lahingus.

Lori Stanley Roeleveld (Rhode Island)

Palve

Kallis isa, aita meid keskendada oma mõtted Jeesusele, et meil oleks kontroll oma hirmude üle. Aamen.

Päeva mõtisklus

Jumala abiga suudame me oma hirmudest võitu saada.

Palve tulipunkt

Kindlustunne, kui me kardame.

Kohtumõistjate 6:12-24
Gideoni kutsumine

12Ja Issanda ingel ilmutas ennast temale ning ütles talle:
„Issand on sinuga, sina tubli mees!”
13Ja Gideon vastas temale: „Oh mu Issand! Kui Issand on
meiega, mispärast on siis see kõik meid tabanud? Ja kus on kõik
tema imeteod, millest meie vanemad meile on jutustanud, öeldes:
Eks ole Issand meid Egiptusest ära toonud? Aga nüüd on Issand
meid maha jätnud ja Midjani kätte andnud!”
14Siis pöördus Issand tema poole ja ütles: „Mine selles oma
jõus ja päästa Iisrael Midjani käest! Tõesti, ma läkitan
sind!”
15Aga Gideon vastas temale: „Oh Issand, millega mina
Iisraeli päästan? Vaata, minu tuhatkond on kõige nõrgem Manasses
ja mina olen noorim oma isa peres.”
16Siis ütles Issand temale: „Et mina olen sinuga, siis sa
lööd midjanlased maha nagu üheainsa mehe.”
17Aga Gideon vastas: „Kui ma olen nüüd sinu silmis
armu leidnud, siis tee mulle üks tunnustäht, et sina oled see,
kes minuga räägib!
18Ära siis lahku siit, kuni ma su juurde tagasi tulen ja oma
roaohvri toon ning su ette panen!” Ja ta vastas: „Ma jään, kuni
sa tagasi tuled.”
19Ja Gideon läks ning valmistas sikutalle ja poolest vakast
jahust hapnemata leivakesi, pani liha korvi, leeme potti ja tõi
tema juurde tamme alla ning seadis ta ette.
20Aga Jumala ingel ütles temale: „Võta liha ja hapnemata
leivakesed, aseta siia kalju peale ja vala leem välja!” Ja ta
tegi nõnda.
21Ja Issanda ingel sirutas saua, mis tal käes oli, ja
puudutas selle otsaga liha ja hapnemata leivakesi: siis tuli
kaljust välja tuli ning põletas ära liha ja hapnemata leivakesed. Ja
Issanda ingel kadus ta silmist.
22Siis Gideon nägi, et see oli olnud Issanda ingel, ja
ta ütles: „Oh häda, Issand Jumal! Nüüd olen ma näinud Issanda
inglit palgest palgesse!”
23Aga Issand ütles temale: „Rahu olgu sinule! Ära karda, sa
ei sure!”
24Siis Gideon ehitas sinna altari Issandale ja pani sellele
nimeks „Issand on rahu”. See on kuni tänapäevani alles
abieserlaste Ofras.

Loe Piibel.net lehel

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.