Õigus

Kuna ma ei küpseta kuigi sageli, ei ole ma ostnud endale eriti palju köögitarvikuid ja pean sageli improviseerima. Näiteks kui ma järgin juhendeid, mis nõuavad “suurt segamiskaussi”, siis saan ma valida vaid nende nõude vahel, mis mul on olemas. “See kauss on kindlasti piisavalt suur,” arutlen ma. “See on ju palju suurem kui teised.” Kahjuks on sageli tulemuseks see, et taigen kerkib üle servade, sest mu suurim kauss on liiga väike.

Ka isiklik õigus on samasugune. Me saame ennast võrrelda meile kõige tuttavamaga – teiste inimestega. Me võime mõelda: “Kuna ma ei ole abielu rikkunud või kedagi tapnud ja ma ei ole teinud tõeliselt “tõsiseid” patte, siis on Jumal kindlasti minuga rahul.”

Pühakiri räägib teisiti. Jumal ei võrdle meid meie ligimeste või isegi kristlike märtritega. Õiguse mõõduks on Jumala enda täiuslikkus. Kui Jeesust nimetati “Heaks õpetajaks”, vastas ta: “Ei ole hea keegi muu kui üks – Jumal” (Markuse 10:18). Meie kaastundlik Jumal “on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees” (2. Korintose 5:21). Kristuse läbi saame pöörduda usalduslikult Jumala poole, teades, et meie pattude asemel näeb Jumal meie sees Jeesuse Kristuse õigust.