Nagu isa, nõnda tütar

Ma ei tea, kuidas Ruby kõigi tema ees seisvate väljakutsetega toime tuleb. Ta on Tediga abielus juba viiskümmend viis aastat ja nüüd kannatab Ted vanadusnõtruse käes. Suutmata mõista, kus ta on ja mida teeb, ei tunne Ted isegi oma sõpru ära. Tema käitumine muutub järjest problemaatilisemaks. Ta kõnnib kodust minema igasuguseid ettekujutatud ülesandeid täitma, ta karjub Ruby peale ja on mõnikord isegi vägivaldne. Ent Ruby hoolitseb sellegipoolest päevast päeva kannatlikult tema eest. Ruby käib Tediga igal pool kaasas, selgitades tema olukorda inimestele, kes ei saa sellest aru. Tema tegevus on siiras, ta peab Tedi kalliks. Ruby näeb ka vanadusnõtruse udu taga oma eluarmastust.

Kas ka Jumal ei armasta meid niimoodi? Mõnikord on me mõtted keskendunud kõigele muule, aga mitte meie armastavale Loojale. Aeg-ajalt on meie käitumine nii absurdne, et me ei suuda hiljem isegi öelda, miks me seda tegime. Me eksleme nagu kadunud lambad. Ent sellegipoolest armastab Jumal meid. Ma ei tea, kuidas Jumal meid siiski armastab ja meie eest hoolt kannab, aga iga kord, kui ma näen Rubyt, tean ma, kust tema oma jõu saab.