Uute silmadega nägemine

Ühel kevadel otsustasin ma külastada oma õde Lõuna-Aafrika Läänerannikul, et näha sealseid kuulsaid metsikuid lilli. Varahommikul sõitsime õega otse hommikupäikesesse. Ma vaatasin õhinaga ringi, aga mu meeleolu langes, sest maapind oli kaetud vaid üksluise hallikasrohelisega. “Parimad lilled on alles ees,” lausus mu õde, silmis sära. Ma vaatasin ettepoole. Mitte midagi! Siis tegi mu õde 180-kraadise pöörde. Ma ahmisin uskumatusest õhku! Nii kaugele, kui silm nägi, oli maapind kaetud hämmastavate oranžide, valgete ja kollaste kirikakarde vaibaga.

“Need olid seal kogu aeg,” selgitas mu õde. “Need kirikakrad on tõelised “päevalilled”. Need sulguvad öösel või pilvise ilmaga, aga kui päike paistab, siis pööravad need oma näo päikese poole. Siia sõites nägime me ainult üksluiseid alumisi pooli.” Tundus, nagu oleksin ma olnud pime, aga nüüd nägija!

Selle üle mõtiskledes meenus mulle, et Jeesus tuli tooma nägemist pimedatele. Nii sageli keskendume me elu süngele, negatiivsele küljele. Me peame tulema Jeesuse juurde ja lubama tal teha meie hoiakutes 180-kraadise pöörde. Siis annab ta meile “laubaehte tuha asemel, rõõmuõli leinarüü asemel, ülistusrüü kustuva vaimu asemel” (Jesaja 61:3).