Valvsate silmade all

Möödunud aastal püüdsin ma astuda sotsiaaltöö magistrantuuri. Olles kaks korda ebaõnnestunud astuda meie maa parimasse sotsiaaltöökolledžisse, andsin ma avalduse teise hästituntud kolledžisse. Ma sooritasin kergesti esimese ringi kirjaliku testi ja rühmaarutelu. Vastuvõtuks oli oluline teise ringi intervjuu ja ma mõtlesin, et sooritasin selle üsna hästi. Aga kui tulemused välja pandi, leidsin ma oma nime reservi jäetud kandidaatide ja mitte vastuvõetute nimekirjast.

Mul oli vähe lootusi kolledžisse sisse saada, kuid ma usaldasin Jumalat ja ootasin imet. Seda ei juhtunud ning ma sõitsin masendunult koju tagasi.

Mõne päeva pärast sain ma kolledžist telefonikõne. Mulle teatati, et üks koht oli jäänud vabaks ja mind võetakse kooli vastu. Ma ei suutnud seda uskuda.

Nüüd olen ma teisel kursusel. See kogemus õpetas mulle, et me oleme alati Jumala armastava ja tähelepaneliku pilgu all. Ma olen isiklikult õppinud usaldama Jumalat, saanud juurde kannatlikkust ja pean meeles, et Jumal tegutseb meie heaks.