Alla maa peale

Pühakoja vaikuses kuulsin ma kaht häält. Esimene ütles: “Ma lähen turule ning ostan lõunasöögi jaoks lihatüki, värskeid kartuleid ja herneid.” Teine ütles: “Võtke, sööge. See on minu ihu, mis on antud teie eest.”

Aastates naisterahvas minu selja taga oli rääkinud kogu leivamurdmise aja ja ma olin ärritatud. See oli püha moment, mitte oma järgmisest toidukorrast rääkimise aeg.

Hiljem mõtlesin ma näljastele, kelle järgmine eine oli alati nende mõtetes esikohal. Ma mõtlesin jüngritele viimsel paasasöömaajal. Võib-olla siis, kui Jeesus murdis leiba, pöördus üks neist oma naabri poole ja sosistas: “Huvitav, kas me ikka ostsime piisavalt leiba?”

Ma mõtlesin Jeesusele – Jumalale meie argielus, kes ühendab taeva ja maa, püha ja ilmaliku – ning tahtsin teada, kas me teeme mõnikord jumalateenistusest igapäevaelust põgenemise. Issandaga kohtumine tema laua ääres on eriline aeg, kuid tema, elav leib, kohtub meiega ka siis, kui mu aastates sõber ja mina võtame istet, et oma värskeid kartuleid ja herneid süüa.