Uueks saamine

Lugege 2. Korintose 5:11-21

Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.

2. Korintose 5:17
Kui minust sai 19-aastaselt kristlane, siis mõtlesin, et ma pean oma isiksust muutma. Ma eeldasin, et kristlane peaks olema vaikne ja reserveeritud. Minusugusele, kes ma olin lahke olekuga ja valjuhäälne, oli see võitlus. Ma tundsin, et peaksin olema teistsugune. Kui ma nii aastatelt kui usus kasvasin, siis adusin, et muutus, mida ma vajasin, oli tegelikult uus maailmavaade, keskpunkt ja elunägemus, mille Jumal oli minu jaoks kavandanud.

Ma avastasin, et Jumal armastab meid nii enne kui pärast kristlaseks saamist. Jumala lapsed on pärit kogu maailmast: me näeme välja erinevad, me kõneleme erinevaid keeli, me oleme erinevad isiksused. Ja see on osa Jumala suurest, ilusast plaanist. Kui me otsustame Kristust järgida, siis teame, et uus muutus meie südames on see, mis tuleb suure õnnistuse ja elu tõelise tähendusega.

Jumal lõi mind selle lahke isiksusena ning see võimaldab mul inimestega suhelda ja neid kirikusse või piiblitundi kutsuda. Jumal lõi meid kõiki ning me võime ennast omaks võtta sellistena, nagu oleme ja olla Jumala nimel just sellised.

Palve

Jumal, me võtame oma uuestileitud elu rõõmuga vastu. Aamen.

Päeva mõtisklus

Jumal armastab meid nii enne kui pärast kristlaseks saamist.

Palve tulipunkt

Uued kristlased.

2. Korintose 5:11-21
Apostliametist

11Teades nüüd, mis on Issanda kartus, me püüame veenda
inimesi uskuma. Jumalale me oleme täiesti avalikud ja ma loodan
ka teie südametunnistuses olla täiesti avalik.
12Me ei hakka end taas teile soovitama, vaid anname teile
alust kiidelda meist, et teil oleks midagi öelda nende vastu,
kes võivad kiidelda sellega, mis on silma ees, ent mitte sellega, mis
on südames.
13Sest kui me oleme olnud arust ära, siis on see Jumalale,
kui oleme selge aruga, siis teile.
14Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda:
kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud;
15ja ta on surnud kõikide eest, et elavad ei elaks enam
enestele, vaid temale, kes on nende eest surnud ja üles äratatud.
16Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse
poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis
nüüd me ei tunne teda enam nõnda.
17Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu,
vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.
18See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse
läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti;
19kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega
ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse
lepitussõna.
20Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise
julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: Andke endid
lepitada Jumalaga!
21Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei
teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.