Oma suud kinni pannes

Aastaid tagasi võtsin ma endale koera, kes kartis võõraid. Iga kord, kui loomaarst teda läbi vaatas, pani ta koerale suukorvi pähe, et loom ei saaks teda hammustada. Aeg-ajalt soovin ma, et keegi paneks ka minule suukorvi pähe, näiteks siis, kui ma noomisin naist, kes oma mobiiliga liiga valjusti rääkis. Otsekohe meenus mulle Laul 39:2: “Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega.” Kui laulikul oli enesekontroll, et hoida oma suu kinni, siis miks mitte ka minul?

Isegi siis, kui mul õnnestub oma suu kinni hoida, pulbitsen ma vaikselt. Aga just seda patt ootabki. Ma olen selgeks saanud, et õigesti elamine ja oma suu kinni hoidmine nõuab palju lähedast suhtlemist Jumalaga. Minu sagedaseks palveks on saanud: “Issand, pane mulle suukorv pähe.” Igakord, kui ma tunnen ärritust, palun ma Jumalat, et ta mind vaigistaks. Ma palun, et Jumal annaks mulle jõudu viisakalt käituda. Ma teen ikka veel vigu ja luban vihastel sõnadel üle oma huulte veereda. Mõnikord kasutan ma solvavat tooni. Aga mu süüd tundev vaim soovitab mul oma pattu Jumalale tunnistada ja andeks paluda. Siis palun ma Jumalat, et järgmine kord, kui viha või ärritus püüavad minu üle võimust võtta, innustaks ta mind lahkelt rääkida ja oma käitumist kontrollida.