Teise advendi pühapäev

Kui meie poeg oli kolledži eelviimasel kursusel, osales kooli korvpallimeeskond osariigi meistrivõistlustel. Tema isa ja mina istusime tribüünil ja jälgisime, kuidas me poeg läks korduvalt vabaviskejoonele. Kogu staadioni pilgud olid tema peal, kui ta palli ilma pingutuseta korvi heitis. Tema meeskond mitte ainult ei võitnud meistrivõistlusi, vaid meie poeg nimetati turniiri parimaks mängijaks.

Fännid võisid mõelda, et meie pojal oli lihtsalt õnne, kui ta sellise surve all need rasked pealevisked sooritas, kuid meie teadsime tõde. Viimased kolm aastat oli ta veetnud tunde spordisaalis, peaaegu iga päev ja sageli üksinda, vabaviskejoonel seistes ja neid tähtsaid viskeid harjutades.

Kui ma jälgisin, kuidas mu poeg hoolsalt harjutas ja hiljem häid tulemusi saavutas, meenutas see mulle, kuidas igapäevane Piibli lugemine ja palvetamine on mind aidanud valu, meeleheite, viha, ahvatluste, haiguste ja kannatamatuse väljakutseteks valmistuda. Nii nagu mu poeg poleks mängu ajal neid viskeid ilma harjutamata sooritanud, aitavad mu vaimulikud harjutused usus Jumalasse kasvada ja elumuredega silmitsi seista.