Piiritu armastus

Viimast korda nägin ma Liat möödunud suvel mererannas. Ta nägu oli kahvatu ja kannatusest kurnatud. Kuigi ta oli saanud keemiaravi, olid tema silmad, mis olid ümbritsetud tumedate ringidega, ikka veel säravad ja elavad. Liast purskas igast poorist armastust ja ta puistas seda teda ümbritsevatele inimestele. Tore oli näha teda õnnelikult oma lastelastega mängimas. Kui ma kaotasin oma elukaaslase, pakkusid Lia ja ta pere mulle armastavat toetust. Kuigi ta ise vajas abi, ütles ta mind soojalt emmates: “Ma olen alati sinu jaoks olemas.”

“Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.” Lia mõistis täielikult seda salmi ja tegi sellest oma lootusesõnumi. Ta uskus Jumala halastavasse armastusse ja ka rasketel aegadel julgust kaotamata andis heldelt endast kõik. Lia ihu oli habras, kuid tema alistamatu vaim ei vankunud iial. Usk kinnitas teda Jumala poolt Kristuses antud päästeväljavaates, kes on oma ristil toodud ohvri kaudu võitnud surma ja andnud meile oma riigis igavese elu.