Täiuslik nõtruses

Mabelit tunti kui palvevõitlejat. Ta oli alati valmis teiste pärast Jumala ette minema. See oli üks tema ande. Teine and oli kaasinimeste jaoks kättesaadav olla. Vanemas eas heidutas teda see, et tema kehv silmanägemine muutus takistuseks tema igatsusele teenida. Kord püüdis ta sõbrale helistada, eksis telefoninumbri lugemisel ja helistas valel numbril. Endale loomuomaselt hakkas Mabel toru teises otsas olevalt inimeselt pärima tolle usu ja elu kohta. Ta vestles “vale numbriga” pikalt ja jagas ohtralt julgustust ning see näis tema sõnul muutvat kaas-vestleja tooni ja hoiakut. Kõne vastuvõtnu tänas Mabelit helistamast. Siis mõistis Mabel, et Jumal sai kasutada isegi tema kehva silmanägemist teenimisvahendina.

Mabeli näide meenutab mulle, et Jumal saab lisaks meie andidele ja heasoovlikkusele kasutada ka meie nõrkusi ja “valesti valitud numbreid”. Avastan järjest enam, et Jumal on ka meie elu “ümbersõitudes”. Need ringiminekud muutuvad sageli läbi-pääsuteedeks, mille kaudu kogeme Jumala kätt.